Ivari film. Andres ja Fox vaatasid kaa :)
Niih. Spooky. Ja selline... Mitmes mõttes realistlik. Ja paar võpatust ja karjatust meie seltskonna naispoolelt meelitas välja ka. Ivari oli nii kaastundlik, et tunnistas, et esimesel vaatamiskorral oli tema ka ühes kohas võpatanud :D Nunnu :D
Ma ütleks, et nüüd on küll nii, et kellel maja natuke vanem on või rohkem kriiksuma ja kolisema kipub, ärgu seda muuvit pigem vaadaku :D Keerab kuplialuse veits sassi.
Nii väikese eelarve kohta igatahes üle prahi õudukas, päriselt kaa :) Isegi kui seda ütleb paadunud nõrganärviline. Parem igatahes kui mitu teist, mida me vaadanud oleme.
Mis tuletab mulle meelde sellel õhtul väljakäidud mõtte: "Kõik filmid, mida me vaatame, on üldjoontes õudukad. Jubedad ühel või teisel moel :D"
Rohkelt psühholoogilist piinamist, minimaalses koguses verd ja äksionit ja värki. Mõjub ka efektiivsemalt selle arvelt. Mõnes mõttes :D Mina kardan nagunii kõike. Mulle piisab õudukaks sellest, kui keegi nurga tagant välja hüppab ja "Booo!" karjub.
Ja veel üks asi, mis mõjub, on fakt, et asi on suht käsikaameraga üles võetud. Vähemalt on selline mulje jäetud. Ja see teeb asja veel realistlikumaks ja usutavamaks ja sellevõrra põnevamaks ja õudsemaks.
Pärast selle filmi vaatamist kuulad sa iga trepil kõlavat sammu äärmise hoolega :D Ja hoidku jumal, kui keegi öösel ust kriiksutab või midagi maha pillab :D Tuleb hakata voodipesu veel keset ööd vahetama ja dushi all käia :P
0 avaldust:
Post a Comment